93. Olid haihtund kauguses...

Viimane päev möödus nagu viimased päevad ikka. Kerge ärevus, nagu ei teaks mis sind ees ootab, mõtled et kas kõik on pakitud. Ning siis juba avastad et kell on piisavalt palju, et sättima hakata. Pressid oma kohvri lukku kinni ja lähed. Lähed mõeldes, et pagan kui raske on lahkuda maalt kus sa ennast nii hästi oled tundnud. Tunne nagu oleks reetnud kõiki neid sõbralikke inimesi kes sulle igal hommikul lehvitasid, kelle näol oli alati naeratus. Miks meil eestis nii vähe on inimesi kes naerataks niimoodi?

Lennu reisi kohta võib öelda ainult ühe lause. See lause on, et täname teid meeldib TravelIN-i meeskond. Täname et tegite meie lennu võimalikult ebamugavaks ning et jälle ei osanud keegi õelda mitte ühtegi objektiivset infokildu kuskilt. Vaid käis kogu aeg pidevalt süüdistamine ning vastutuse kord lennufirma kaela ajades siis jälle reisikorraldaja süüks. Ehk siis tahan ma õelda seda, et inimesed pole loomad keda võib hoida lennukis kinni 16-17 tundi ning vahemaandumise ajal veel lennukis mitte püsti tõusta lubada. Samas veetsin ma lennu koos Mihkel Raua raamatuga „Musta pori näkku“, peaks mainima et tõesti väärt kirjandus teos.

Nüüd hakkan ka siia jälle rohkem lisama pilte kõigest selles lummavast mida ma nägin teisel pool maakera.

Üldiselt, kuna on jõuluaeg, siis häid jõule kõigile!