84. Teine päev.

Kohapealne elu on hoopis teistsugune, igal pool kuhu vaatad näed sa ainult naeratavaid. Siin olles olen täheldanud kui vähe on vaja õnneks. Kohalikud elavad majades mis koosnevad palmilehtedest. Kohalikud toituvad siin riisist, kuigi see riis millest nad toituvad pole selline nagu meie riis, see pole selline lumivalge, sammuti sisaldab see ka väga suures koguses erinevaid vürtse.

Minu päev möödus rannas lesides. Päikese käes ei tohi siin palju olla see ei mõju hästi. Avastasin endajaoks merelained, siin on tavalises olekus kaks-kolm korda suuremad kui meil Pirita rannas tänu kiirlaevadele. Avastamise all mõtlen ma seda et nende peal saab sõita, see näeb välja nagu surfamine kuid ilma lauata. Üks hetk saad selle tunnetuse kätte et millal on õige aeg ujuma hakkata, et lainepeale saada. Kuid sellele pihta saades saad teha metsikult pikkasid sõite.

Nüüd siis natukene veel ka toidust. Siiamaani on kõik väga maitsev olnud. Ei ütleks et toit just väga vürtsikas oleks, aga samas ma võin olla ka kiiresti harjuv. Kusjuures siin tehakse väga head tomati suppi. Kusjuures siin on isegi tomati mahl joodav, Eestis see aga pole minujaoks midagi väärt.