86. Rise and shine…

Siin peab see ütlus tõesti paika. Tõuse ja sära! Ainukene asi mis säramist häirib on hommikusöögi laud mis endiselt koosneb röstsaiast ning virsiku moosist, selle juurde pakutakse lahustuvat kohvi. Nüüd on muutunud see juba häirivaks. Täna hommikul võtsime hommikusöögile kaasa oma peen leiva ja kilukarbi. Tavaline soolane toit oli vaheldus siin pakutavatele hõrgutistele, must leib kui sulas suus.

Päev möödus rannas palmi all vedeledes. Kahemeetriste lainega võidelda on küll põnev, kuid samas ka väga väsitav. Ujuma minnes on siin alati jama, kodus ujuma minnes on vesi jahutava efektiga, siin aga pole vahet kas oled kuival maal või hoopis meres, koguaeg on ühtlaselt soe. Siin on maapealne paradiis. Kaks nädalat siin viibimiseks on kindlasti vähe! Nüüd ma mõistan miks inimesed on sellesse paika, kliimasse kiindunud. Kahju on mõelda et esimene nädal hakkab varsti läbisaama.

Arvan et ma pean piirama oma tomati suppi söömist, igal pool kuhu ma sattunud olen ma soojenduseks võtnud ühe tomati suppi, ning igal pool on see erinev olnud. Õnneks siiamaani on alati väga maitsev olnud. Üksasi veel kuna siin on enamus kohalike toite kas kanast või kalast siis mõtlesin et kana kebabi oskavad ka nad hästi teha, paraku see aga nii polnud. Kebab on nendejaoks tulel grillidud liha, selle peale kui ma rääkisin milline peaks välja nägema üks korralik kebab tegi kelner ainult suuri silmi. Kuid ma arvan, et ma polnud esimene ega ka viimane inimene kes seda talle rääkinud on.